1

Mitmeks leheküljeks mul seekord mõtteid jätkub? Tavaliselt saavad need otsa peale kahte – öösel. Või peale poolt tundi. Ei, nad ei saa otsa, aga ma ei jaksa neile enam keskenduda.

Siis ma võtan parem mõne poolelioleva koolitöö lahti ja loen seda, vahel kõva häälega, kujutades ette, et ma olen suur ja tähtis ja et tegu pole mitte keskpärase, pealegi lõpetamata, uurimustööga, vaid millegi olulise ja huvitavaga. Ja publikuks ei ole minu peeglisse manatud “suur ja tähtis” nägu, vaid päris inimesed, eelistatult mõne rahvusvahelise kongressi osavõtjad näiteks. Kui tobe.

Või siis vaatan, kas tv.ees on juba mõni uus saade. Enamasti pole.

Või siis vaatan, kas on uusi e-maile. Enamasti on, aga enamasti on need täiesti tähtsusetud.

Või siis vaatan, mis täna youporn.comis kõige kõrgemalt hinnatud video on. Vahel ma viitsin selle isegi lõpuni vaadata. Seda muidugi juhul, kui see on lühem kui kümme minutit.

Või siis vaatan, kas msnis on kedagi, kellega viitsiks rääkida. Mõni on, aga siis ei tea, mida neile öelda. Tsau, mis teed, mul on igav, palun lõbusta mind, oleks liiga nõme. Siis nad saaksid teada, et mul pole midagi paremat teha.

Vahel ma loen mõnd raamatut, mis võiks midagi kasulikku sisaldada. Mõnd head illustratsiooni või tsitaati mõnele pooleliolevale tööle või mõnd tabavat ütlust, mis annaks paariks minutiks mõtlemisainet. Ja mida saaks mõnes tulevases vestluses tsiteerida ja siis nad jääks ehk uskuma et mul on midagi huvitavat öelda.

Või siis vaatan, kas külmkapis on midagi head. Kui on, siis ma söön seda liiga palju ja pärast on kahju, sest “paari kilo alla võtmisest” ei tule jälle midagi välja. Ja kui ei ole, jääb vastik kripeldus, et tahaks midagi head. Neid oliiviõliseid kuivatatud tomateid küüslauguga, mida seal raudteejaama kõrval poes müüakse, aga mis on juba kinni, näiteks. Suurte maapähklitega piimašokolaad oleks ka päris hea.